Teadlikuks saamine peaks toimuma järkhaaval, mitte ülepeakaela tormates

“Tark ei torma”, ütleb eesti vanasõna. Pean tunnistama ausalt, et olin kuni teisemeeani ka ise iseloomult küllaltki kärsitu  – tahtsin kohe kõike kiirelt ja järsult saavutada, kuid olen õppinud end vaos hoidma. Aeg on õpetanud. Kõik omas tempos, igaühe jaoks sobivas rütmis. Eriti, kui on vaja tegeleda inimestega, inimmassidega. Inimkond ja tema liikumine – see on inertne, mis muudab kurssi rahulikult nagu suur kruiisilaev oma mereteel. Meie ühiskonda pole vaja veel rohkem katkiseid inimesi. Neid on vaja tervendada.

Muidugi, on olukordi, kus tuleb tagant kannustada ja pole aega viivitamiseks. Kuid rääkides teadlikuks saamise ja valgustumise protsessist, siis ma küsiksin – mis juhtub, kui inimesele, kes on seni pimeduses ja teadmatuses viibinud, kogu info ühtäkki korraga ette visata? Kogu karm info sellest, mis meil Maal toimub kulisside taga ja kõige madalamates sfäärides? Info sellest, mismoodi valitsused on oma rahva geneetiliste katsete ja Tulevikuinimese projekti nimel maha müünud ? Kuidas inimesi kasutatakse nagu loomi katselaborites ära erinevate maaväliste poolt? Mismoodi praegu hauduvad tumedad jõud uusi hävinguplaane, et jumalik inimene uuesti sõtta tõmmata?  Ma olen kohanud oma teel küll ja küll isikuid, kes on psüühiliselt nii häiritud kogu nähtamatu maailma nägemisest ja teadasaamisest, et nad tagantjärgi soovivad, et oleksid saanud seda turvalisemalt teha. Oma rahu maksab rohkem.

Võin kirjeldada reaktsiooni, mida olen oma teel kohanud tihti lähedastega, kes küsivad ning soovivad kõike korraga teada – peale vastuse saamist – kõigepealt vajub ta näost ära, siis ta kaotab usu, lootuse, ta langeb masendusse. Ta selg vajub kössi ja ta pea vajub longu. Ta avastab, et see, mida ta seni teadis, ei ole mitte miski ja kõige esimene reaktsioon on ehmatus, šokk, ka vastuvõitlemine info suhtes ja leppimatus. Tihti väljendab vihkamist maailma vastu. Soovib elust isegi lahkuda. Tekib vihkamine, mitte rõõm. Järgmine etapp on enda jõu kokkukorjamine, kuid igaüks ei jõua sinna etappi. Osad jäävadki ohvriseisu ja nendega jätkuvad kõik süsteemi poolt toimepandud kuriteod. Nad jäävad süsteemi toitma. Kulub meeletult jõudu, et uuesti eneseusk leida. Mulle selline meetod läbi hirmutamise ei meeldi. Ma soovin inimesi ajendada läbi inspireerimise ja omaenese jõu kasutamise. Teis igaühes on peidus võimed, mis äratamist vajavad. Äratamine ei pea toimuma kriisi saatel.

Kunagi, kui ise hakkasin teadlikuks saama, oli mul alguses nii suur soov igaüht informeerida sellest, mida ise näinud või kogenud olin. See oli minu jaoks põnev- soovisin aina rohkem teada saada, aina rohkem baase ja planeete külastada ja kõigele tunnistajaks olla. Olin väga uudishimulik.

Kuid lõpetasin rääkimise üsna pea neil teemadel ja hakkasin valima hoolega isikuid, kellele ühte või teist öelda. Miks? Igast infost, mille välja käisin, suudeti vastu võtta ainult killuke. Paljud püüdsid lohutust leida ütlusega: “Äkki see ikka pole nii. Ma ei usu!”.Teised jällegi jooksid täiesti lühisesse. Nad ei tulnud toime. Kolmandad hakkasid  iseeneselegi arusaamatult vastu sõdima. Neljandad hooplesid :”Ma seda kõike nagunii juba teadsin, sa hoopis ise ei tea midagi”. Aga ise aina jätkab kirjutamist ja  pärimist. Ainult mõni protsent huvilistest suutis päriselt mõtestama hakata ja soovis ise oma peaga mõtlema hakata. Sisukaid küsimusi esitama.

Duaalses süsteemis, kus põhiline juhtivsüsteem toimib läbi hirmu ja hirmutamise, on muidugi tavaline, et inimest ehmatatakse ja šokeeritakse ning selle läbi pannakse liikuma. Mõnedes situatsioonides on see tõhus meetod, kuid mitte jätkusuutlik, kuna  pole Inimesele loomulik ega omane, vaid võõraste poolt orjastamise käigus pealesurutud meetod. Seevastu kõrges sageduses toimub kogu areng läbi sisemise jõu ja huvi, sisemise liikumise – oma Looja väe toel. Inimene ei tõmba kartusest kössi, ega karda mitte ühtegi vastasseisu, teda ei pea meelitama piitsa ja präänikuga, vaid ta teab ja tunneb oma väge ning liigub jõuliselt ja Inimolemusele vääriliselt ise kõik etapid läbi.

Minu juhendaja, selgeltnägija K., on öelnud väga tabavalt inimese arengu kohta oma kursustel: “Olen tegelenud oma vastuvõttudel kümnete tuhandete inimestega. Olen täheldanud omast kogemusest – vaimsel enesearengu teel, vajab inimese mõistus  paindlikku töötlust ja kaasatulemist (koostöö tegemist), sest muidu võib närvikava lühisesse joosta ja saavutatakse vastupidine tulemus.”

Ja ma jätkan siit omaenese kokkupuudetest: Siis juhtubki nii, et täiskasvanud mees hakkab iseenda kodus, oma magamistoas, paaniliselt kartma õhtuti, sest ta tahtis kiiresti nägema hakata, aga ei arvestanud tagajärgedega.

Kui toimub väga intensiivne vaimne areng, siis keha ja mõistus ei pruugi enamustel inimestel järele jõuda. Tekivad psüühikahäired, depressioon ja rahulolematus. Kaob ära rõõm selle maailma suhtes. Muidugi on ka selliseid inimesi, kes armastavadki hulljulgeid tagantsundimisi – kui langevarjuga alla hüpata ei julge, siis lükatakse alla. Palun leia Sina endale see meede, mis Sinu jaoks sobib. Päriselt sobib.

See on ka põhjus, miks ma otsustasin oma teose I raamatusse “Valguslapse ema päevik” panna infot just sellises ülesehituses, selliste sammudega ja sellises mahus nagu ta on.  Mitte midagi liialt palju üle võimendada, mitte liiga palju välja paisata. Kelle jaoks meeldetuletuseks, kelle jaoks iganenud infona, kelle jaoks täiesti ulmelise uue valdkonnana. Mulle öeldi kirjatuse toimetusest korduvalt: “See teos on kahe raamatu vääriline. Kas kindlasti soovid nii suures mahus avaldada?” Ma ei saanud ka teatud asju välja jätta, ükskõik, et neist on laialtlevinud internetikanalites juba pajatatud. Samas on muidugi asju, mida oli vaja väga esile tuua.

On kaks asja, mida ma sooviksin esile tuua selle jutustuse, raamatu puhul.

Selleks, et  läbi oma teekonna, (kus ma alustasin väga algajana ja teadmatuna) anda edasi teave ka läbikolistatud ämbritest ja eksimustest, et teised teaksid neid vältida, pidin ma olema üdini aus ka iseenda apsakate suhtes. Ma kajastasin neid, sest ma teadsin, kui paljud on samu ämbreid kolistanud ja ka neisse kinni jäänud.

Näiteks –  oli mind soovitatud alguses ühe isiku poolt kõiki tumedaid jõude, energiavorme ja maaväliseid lihtsalt energeetiliselt hävitama. Üks inimene lihtsalt pooldas tulihingeliselt seda meetodit ja kuna see teda aitas (esialgu), siis  oli mul vaja see meetod ka ise omal nahal läbi kogeda. Mul oli vaja see õppetükk läbida, mistõttu ma koguaeg iga kokkupõrke ajal kukkusin ka kaklema. Alles hiljem sain ma teada, et igasugune kaklus ja mõttejõul läkitatav hävitusenergia, on salakaval ring – sind tõmmatakse seda energiat kasutades koguaeg uuesti duelli, võitlusesse. Ja siis liigudki ringiratast koguaeg deemonite kuningriigis. Ma tean, et tänaseks see inimene, kes seda praktiseeris, ka ise enam ei kasuta hävitusenergiat. Ja ka mina liikusin sellest “etapist” edasi, paremate meetoditeni, mis mind aitasid.

Kui esimese teose viimast peatükki kirjutasin ning käsikirja algust hakkasin lugema, siis pean tunnistama – ma seisin dilemma ees. “See kes ma täna olen, ei ole võrreldav selle isikuga, kes jutustab teose alguses. Kas ma peaksin kogu teost ilustama, et mitte näidata end teadmatuna kogu teekonna alguses? Ei.” Olin üks see sama inimene, kuid kaks erinevat arenguseisundit ja etappi – kaks täiesti erinevat teadlikkuse taset. Sest kogu minu aktiveerimine toimus ahvikiirusel. Kirjutan palju oma apsakatest oma vaimse arengu teel, sest tahan lugeja vastu aus olla ja et tal oleks võimalikult lihtne minuga samastuda. Tahan öelda – väldi Sina neid vigu, kui võimalik ja võta vastu kogu info viisil, mis Sulle sobib. See tekitas minus dilemma – ma vaatasin end tagantjärgi ja teadvustasin, kuivõrd piiratud oli minu arusaam tollal. Ma arvasin tollal, et tean palju, olin lugenud D-Icke ja ei tea mis allikaid, aga mida aeg edasi läks-  seda kiiremini sain selgeks, ma ei teadnud veel mitte muhvigi. Mul tekkis omal reaalne kogemisvõimalus. Mida rohkem teada sain, seda enam tajusin hoopis, kui vähe inimene hoomab kogu süsteemist. Mind ajavad heatahtlikult muigama inimesed, kes teiste ees end ülendavad “Ma tean kõige rohkem kõikidest kokku” nagu mul hiljuti ühega kokkupuude oli. Minuarust kehtib nähtamatu maailma ja salavalitsuste valdkonnas hoopis jutustus: “Tudeng läheb ülikooli ja hoopleb suurelt ja laialt komitees, et ta teab juba kõike. Vana ja elatanud professoritest komitee muigab. Tudeng lõpetab magistratuuri ja lausub – ma teadsin midagi, aga mitte kõike. Tudeng lõpetab doktoratuuri ja saab eakaks professoriks –  ja ta tõdeb endamisi vaikselt – ma ei tea mitte midagi.” Mida rohkem me teada saame, seda enam me taipame, kui vähe me tegelikult kogu ümbritsevast adume.

Minu käest küsis üks vaimne tuttav vahetult enne teose trükki andmist:  “Kas sa ikka tahad niiviisi oma teekonda kajastada? Äkki kirjutad ümber alguse?”  Aga ma jäin endas kindlaks  – ma ei saa tagantjärgi hakata asju ilustama suurte teadmistega, mida mul siis polnud. Toon need teadmised lugejani järk-järgult kogu teose jooksul nii, nagu need minu ette ilmusid ja jõudsid – teekonnana. Kui ma alustasingi sellisena, et ma ei teadnud, kes krokodilli moodi olend mul toas oli, mida ta tahab, mida ta inimestega teeb, mida ta minuga plaanib- siis ma seda lugu ka  naljatledes niiviisi kajastasingi. Kui ma tagantjärgi peaksin kõike korrigeerima, stiilis “Ma juba teadsin kohe, kellega tegemist -see oli reptiil ja tuli minuga provotseerima, et minu energiat ja kehamaterjali saada”, siis ma ju valetaksin. Ja upitaksin oma ego. Milleks? Ma ei taha valetada ega ilustada oma teekonda. See oli selline nagu ta oli. Ma tahan säilitada endas läbipaistvust, sest ainult üdini kristallselgena olles on võimalik võtta tumedatelt energiatelt relvad ära.

Ja kui minu teele peaks sattuma inimene, kes ütleb “Ahh, ma kõike seda juba teadsin, mida  selles raamatus on kirjutatud”, siis ma ei kurvasta üldse. Vaid ma paneks talle käe õlale ja ütlesin – õnnitlen, et olete nii teadlikuks saanud. Aga 99% inimkonnast veel pole. Las nemad ka jõuda samm-haaval järgi. Meie ümber liigub veel massiliselt teadmatuid inimesi, kes vajavad infot. Kes lausa küsivad selle järgi. Ja tihti olen hoopis avastanud, et kui ma mõnelt “kõiketeadjatelt” hakkan lisaküsimusi esitama,  et milliste maavälistega või valgusolenditega ta siis suhelnud on, siis selgub, et ta pole isegi reaalseid kogemusi. On kuskilt videost vaadanud, mõnest loengust kuulnud ja kellegi raamatust lugenud.

Mul on veel palju, mida inimestele jagada.  Ei ole suutnud seda ajaliste piirangute ja toimetuste tõttu teha. Püüan seda samm-haaval teha, aga kindlasti ei ole mõistlik kõiki kaarte korraga välja käia – nii paistakse kogu mäng segi. Olen seni toiminud oma viimastel tegevusaastatel põhimõttel – vaikselt üksi iseseisvalt praktiseerides, siis alles inimeste ees juhendades.

Vaimsetes teemades võib vabalt juhtuda, et aitamise soovist võib siis hoopis rohkem kahju ja segadust tuua. Inimene suudab mõistustasandil (eriti lugedes), infot vastu võtta tükk-tükihaaval, et siis kogu terviklik pilt oma peas turvaliselt kokku panna. On variante, kuidas saab väga suures koguses informatsiooni edasi anda väga lühikese ajaühiku jooksul (telepaatiline ja tundmuslik energiavahetus), mida olen ka praktiseerinud. Kuid klassikaline raamatulugemise meetod ei kuulu selle hulka. Meie ühiskonda pole vaja veel rohkem katkiseid inimesi. Neid on vaja tervendada.

Minu teekond algas mitmeid aastaid tagasi ja see, mida ma suudan täna teha ja mille ma olen teada saanud tänaseks – ei ole võrreldavgi sellega, mille ma olen esimesse raamatusse ridade vahele kirjutanud. Seepärast otsustasin ma kohe alguses, et teosele tuleb edasijõudnute järg, mis käsitleb seda infot, mis on viimase 1-2 aasta jooksul minuni jõudnud, kus olen külastanud või millele olen tunnistajaks olnud. Tegelikult võin saladuskatte all öelda, et on kirjastusega tehtud isegi leping raamatuseeriale, mis koosneb viiest raamatust. Lapsed ju kasvavad. Ja mina kasvan. Ja õpin 🙂 Mida kõike võib veel teada saada, kui on nii intensiivne areng olnud. Ja midagi kõike võiks veel inimesteni viia!

Kogu info lihtsalt ei mahu ühtede kaante vahele.  Ja uskuge, olen näinud ka selliseid asju, mida ei julgenud kellelegi rääkida, rääkimata avalikult kirjutamisest, sest ei osanud iialgi arvata, et see võib aset leida minu enda elus, minu enda silme all.  Kõik asjad ei pea kuuluma avalikustamisele, ükskõik, kui palju põnevust või uudishimu see tekitaks. Ma olen hoidnud sihilikult madalat profiili, kuigi kahjuks on ka nii, et selleks, et üldse sõnumit inimesteni viia, on vaja ka huvi ning tähelepanu köita. Oma tegemisi kajastada. Olla kaardil. Sest inimesed on informatsioonist üleküllastunud ning nendeni on aina raskem jõuda, eriti, kui raamatupoel asetsevad kõrvuti kaks teost – üks, mis on kerge lugemine näiteks poliitikutest, kirumistest ja rahvuslikust ärategemist ning teine, mis räägib vaimsusest ja valgusest ning pöördub lapsevanemate poole, et meie tulevikku paremaks muuta.

Las jõuda vaid vajalik info küsijateni. Ja kui keegi soovib edasi õppida, mismoodi oma jõudu kasutada aina tugevamalt, siis küll ma leian meetodid, et see info ka tõelistele huvilistele edasi anda.  Ja kes üldse olen mina? Lihtsalt üks vaimolend, kes on valinud omale mingisuguse tugeva keha siin Eestis, et veidi missiooni täita ja ühte koma teist inimesteni viia. Seepärast ei soovinud ma oma tegevuse alguses avalikke esinemisi, ülesastumisi ega raamatuesitlust, kuigi mulle neid pakuti. Mulle meeldib ajada asju omamoodi, mulle sobiva sihtrühmaga, kes kujuneb ja jõuab minuni vaikselt, sammhaaval. Kuid muidugi te hakkate kuulma aina rohkem Valguslaste liikumisest. Oleme üha rohkem valmis ning meil on põnevad plaanid, mida ei soovi hetkel avalikustada.

Olen südames suures usus ja rahus. Tänan südamest kõiki neid kogemusi, mis on minuni jõudud ning minu teadlikust sel viisil avardanud. Ja las järjeraamatu järgi haaravad need käed, kes verest välja ei löö ja asjadest juba rohkemat teavad. Mul on alati põhimõte – info levib täpselt nendeni, kellele vaja. Kellele ei meeldi või kelle jaoks on uskumatu või vastuvõetamatu, siis raamatupoed on paksult igasugust vaimset ja esoteerilist kirjandust täis. Vali ainult, mida või keda uskuda või järgida soovid.

Ja muidugi samm-haaval kogu teadlikuks tegemine sellest, mida tehakse inimestega kasvõi une ajal, või milliseid protseduure sooritavad paratöötajad lastega magamise ajal. Minu eesmärk ei olnud kõike korraga välja laduda, et oma ego upitada “Oi, mida ma kõike tean ja teada olen saanud”. See oleks lihtsalt labane ja minujaoks on imelik, kui mingid vaimsed isikud üritavad end kuulajatest ülespoole upitada. Olen isegi ühte isikut kuulnud tagaselja ütlemas peale loengut oma kuulajate kohta, et “need lambad ei tea mitte midagi ja on ainult uudishimutsejad”. Milleks siis üldse tegeleda inimestega, kui puudub armastus nende vastu?

Postitus on kirja pandud/ajendatud ütlusest, mis jõudis minuni läbi ühe inimese :” Kas sa tead, et see üks vaimne isik teeb endale ja oma meetoditele reklaami läbi sinu ja su teose halvustamise, püüdes su teose pealt kasu lõigata ja jätta muljet, et ta on ise kogu valdkonna suurim ainuteadja”. No mis ma ikka selle peale kosta oskan? “Ma olin selleks kõigeks ette valmistunud. Minu ülesanne polegi 100% kõiki inimesi valgustada. Inimesteni valguse ja teadlikkuse viimine on suur töö ja nõuab palju energiat “. Soovin vaid sellele inimesele endale suurt valgust, kes teisi alandades enda ego upitab, et ta ise veelgi teadlikumaks saaks. Tugevad hoiavad kokku, mitte ei õõnesta üksteise seljatagust, mis on üks kõige tüüpilisematest egopõhistest tegevustest. Eriti praegusel ülemaailmasel ajal, kus on vaja jõudusid ühendada.

Aga ma tänan südamest, tõesti südamest kõiki neid, kes on juba nii lühikese aja jooksul saatnud nii armsaid kirju ja tagasisidet teose kohta, kuigi nad on alles alustanud lugemist! Ma poleks uskunud, et inimesed juba nii ruttu lugema asuvad ja nii ilusaid tänukirju saatnud info avaldamise eest. Minu südant liigutavad tõesti hea sõnaga saadetud sõnad, sest nende taga on tunda siirust.  Olen isiksusena liikvel teatud vaimsete isikute ringkonnas ja eile otsis üles mind üks inimene, kes valmistas mulle nii suurt rõõmu, kui võttis kohe mitu teost kaasa (teistele ka) ja sõnas mulle:  “Maksan selle eest täishinna ja ma ei soovigi allahindlust kaubelda. Siia on nii palju väärt infot pandud ja sellega on nii palju vaeva nähtud” ja lisas naljatledes : “Ja katsu Sa kellelegi oma teost kinkida ja heast tahtest niisama ära anda. Ma räägin kõikidele lähedastele ka, et nad ostaksid selle ausalt ja väärikalt”. Eks osadele olen ikka lubanud kinkida ka. 🙂 Ma soovin midagi ühiskonnale tagasi anda. Ma tänan Sind hoopis Sinu panuse ja toetuse eest!

Tänan kõiki, kes on saatnud palju head tagasisidet. Üks hetk, kui aega leiame oma tiimiga, sooviksime neid osapoolte nõusolekul ka (anonüümselt või eesnimega) avaldada. Olgu teie siirad sõnad inspiratsiooniks kõikidele teistele, kes kõnnivad oma tee alguses ja otsivad suunanäitajaid! Heal sõnal on palju jõudu !

Olge hoitud ja palju valgust teie teele!

Palju helgust teie ellu ja aitäh veelkord, kes on saatnud igas vormis tänusõnu meile!”

Adeline V. Amaryllis

 

looking at sky.jpg