Mille Sa oma lastele pärandad?

Mille pärandad oma lastele Sina?

Kas oled mõtisklenud kasvõi hetkeks selle üle, mille jätad maha oma lastele ühel päeval, kui Sa siit ilmast lahkud? Või kui Sul veel lapsi ei ole, siis kuidas oled Sa oma elu seadnud täna – mida oleks Sinul oma järglastele ühel päeval edasi anda? Ja antud juhul ei räägi ma üldsegi mitte edasipärandatavast varast – ei suguvõsa juveelidest, aktsiatest ega ema pulmakleidist, mis tütre kandmisaega ootab. Pean silmas õpetusi ja väärtuseid, uskumusi ning alateadvuse programme, mis me oma lastele edasi „anname“, sest just nende baasil saab määratud see, kuidas ta oma eluteel kõiksuguste kogemustega suhestub ning toime tuleb. Kõik uskumused, programmid ja reaktsioonid, mille me omandame juba ema üsas ja kinnistame väikelapse eas, hakkavad looma ja määrama meie kogu järgnevat elu kogu üksikdetailide tasandil. Sealt edasi on meie enda teadlikkuse küsimus, kas me muudame neid ning loome uut või laseme vanal jätkata ja juhtida.

Nii kurb, kui see ka ei ole, elame me veel ühiskonnas, kus inimene on muutunud kaubaks ning paljugi juhib, otsustab ja valitseb Süsteem, raha ja hirm. Kui paljud on mõtisklenud, kuhu me lapsed meist elama jäävad… mis saab ühel päeval saastatud planeet Maast, mis saab riigist, kus elame.. kas nende silmad peavad nägema sõda, kogema taas küüditamist või midagi sellist, nagu toimus Leningradi blokaadi ajal, kus vanemad pidid toituma omaenese surnuks nälginud lastest, et ise ellu jääda… Ja nii edasi. Muidugi on energeetiliste muutuste kohaselt oodata tulevikus Inimkonna valgustumist ja siis hajuvad ühes sellega ka praeguse ühiskonna valupunktid. Me kõik tahaks ju tegelikult paremat, rahumeelset ja õnnelikumat tulevikku nii iseendale, lähedastele ja oma lastele, eksole? Kuid see kaunis tulevik on meie endi luua. Mitte kellegi teise, vaid igaühe enda – minu ja sinu seal teiselpool ekraani ja tema, kes veel eemal samamoodi. Sina saad täna seemne külvata ja teha muutused paremuse poole! Üks suur muutus algab peretasandilt – see mikromaailm meie kiivalt varjatud seinte ja kardinate taga – igaühe kodus.

Hiljuti vestlesin ühe tuttava küpsemaealise emaga (lubas jagada oma kogemust), kes tunnistas, et ta leidis end ühel öösel suurtes süümepiinades, mille järgselt tuli tal selge teadmine, et ta peab tegema suure muudatuse oma laste kasvatamises, sest oli jälginud liialt ühiskonna ühte või teist „ettekirjutust“, mitte oma Südame häält ja tahet. Ta puistas üht-teist hingelt ja jagas liigutava loo, mismoodi ta otsustas murda seda ahelat, mille „pärandasid“ talle tema vanemad. Kõik sai alguse sellest, et ta avastas, et oli oma 3-aastase lapse ees koos abikaasaga hakanud jagelema nii nagu tegid kunagi tema vanemad, mis päädis tollal koduvägivalla ning lahutusega. Ta märkas, et ka tema ilusasti alanud suhe oli järsku täidetud olmeprügi ja muredega. See oli juhtunud tema jaoks nii märkamatult ja salaja, kuniks tuli ehmatav teadmine: „Ma ju toodan samasugust katkist sidet oma lapses nagu tegid seda minu vanemad. Kui ta näeb, mismoodi ta isa karjub minu peale, siis ta laseb ju kunagi oma mehel ka enda peale karjuda! Ma pean oma mõtteid ja sõnu rohkem valima.“ Ta võttis vastu otsuse ning kirjutas üles kõik, milles ta on tundnud end kehvasti või mis on tekitanud talle valu oma peresuhtes või lastega suhtlemise osas. Alates sellest, et tal oli raske oma 1,5-aastast last päevahoidu viia, kui too südantlõhestavalt nuttis ja anus värava taga, et ema teda sinna ei jätaks, kuid ta ikkagi vägisi viis. Mistõttu ta otsustas lõplikult, et on lapsega kodus nii kaua, kuni rahaline olukord lubab. Või kuidas ta „surus“ oma 3-aastasele lapsele peale igasuguseid lõputuid ootuseid ühel või teisel viisil, sest „nii ju teised lapsed ka teevad, nii on ju ette nähtud, nii peaks juba selle ealine käituma, nii ju kirjutatakse foorumites, nii pajatavad ajakirjad, nii käsivad ühed, teised või kolmandad…“ Selle surve tulemusena märkas ta lapse isoleerumist ning endasse tõmbumist (stressi esmased tunnused) – ja seda kõigest 3-aastases lapses. Ema rääkis, kuidas ta analüüsis enda ja abikaasa käitumist tagantjärgi ning tahtis asja lausa nii tõsiselt kätte võtta, et kirjutas 2018.a uue aasta plaani „Ma annan endast kõik parima, et õpetada oma lastele armastuse keelt, mis peab tulema kõige esmasel tasandil minult ja laste isalt. Ma hakkan teadlikult jälgima oma mõtteid ja väljaöeldud sõnu igal hetkel. “ See tähendas tema jaoks järgnevat – pahura ja karjuva lapse peale mitte ise karjuma hakata ega häält tõsta, sest tegelikult on ju valus vaevleva, segaduses oleva, ennast mitte väljendada oskava lapse kõige parem lohutus soe kallistus, vaikimine ja mõistmine – toetuse kogemine rusuval hetkel. Sellised muutused tähendavad kehatasandi reaktsioonide teadlikku jälgimist ja ümberprogrammeerimist. Meil on võimalik kõiki reaktsioone oma kehas ümber seadistada ning õnneks tänu erinevatele energiatöö tehnikatele ja meetoditele, käib see küllaltki kiirelt ja kergelt, mitte pikaajaliselt. Oli tõeliselt inspireeriv kuulata, kuidas inimene võttis täielikult vastu otsuse hakata iseend jälgima rohujuure tasandil nii, sest ta ei tahtnud, et lapsed teda ärritunud, rusutud ja rahulolematu emana mäletaksid. Mitte lasta äkkemotsioonidel võimust võtta, vaid neid täiel määral kontrollima õppida. Kui paljud on tundnud, et nad on ühte või teist öelnud oma kallitele, hiljem kahetsedes? Kui täiskasvanud on harjunud ja kasvatanud paksu naha,võttes teatud ütlusi või musta huumorit pinnapealselt ja möödaminnes, siis lapsed aga võtavad kõike eriti sügavalt ja tõsiselt, tihti ka isiklikult! jäädes veel öeldut veel väga pikaajaliselt mäletama.

Tõepoolest – millise eeskuju loob oma lapsele vanem, kui ta laps näeb pealt, kuidas üks või teine parasjagu oma elukaaslasega inetute sõnadega sõneleb, kuigi just tema peaks olema ju armastatu ja kõige lähedasem? Lapsi ei huvita need täiskasvanute prügiteemad, kas autol on ikka veel rehvid vahetamata või pesud on kolmandat nädalat triikimata – nad vajavad toetavat keskkonda, mis tähendab turvalisust, armastust ja tähelepanu! Olgu selleks kasvõi teinekord kallistus. Nad lausa janunevad tähelepanu järgi nagu päikest ootav hommikune lilleõis. Ainuüksi nägelust, süüdistamist ja mittemõistmist juhtub nii paljudes peredes, et enam ei teatagi, mis on normaalsus ja mis on püha. Nii õpibki laps kiirelt antud mustrist ennasthävitava käitumismalli ja täiskasvanuna on väga tõenäoline (kui laps ise tasandilt välja ei tule), et ta satub samasuguse mehe otsa, nagu käitus tema vägivaldsest isa tema emaga. Ning veel hullem – kui laps näeb aastaid pealt, kuidas ema on järjepidevalt ohvrirollis ning ei oska sealt ise võideldes välja tulla, siis milliseid valikuid teeb see tütar kunagi hilisemas elus? Talle salvestuvadki ohvrirolliga seotud uskumused, mis lammutavad edasist õnne – tekib arusaam, et selline suhe ongi „normaalne“, oskamata peale esimest ohumärki pidurit tõmmata ning suhtest väljuda, lastes end alandada. Isa sõimab liikluses teisi kaasliiklejaid ? Niisamuti võtab malli laps :“Järelikult võib sõimata teist“. Kuid me ei soovi, et meie last ju koolis kiustakse või sõimatakse? Peame end rohkem teadlikumalt kontrollima ja jälgima, kui me ei taha, et üks lootusetu tulevikugeneratsioon meid ees terendaks. Olgu selleks lapsevanem, tööandja, firmajuht..ükskõik. Muidugi sünnib meie hulka üha rohkem selliseid uue ajastu lapsi, kes on nii geneetilisel, hingelisel kui ka ajaloolisel tasandil vanemate uskumustest, hirmudest ja programmidest sünnist saadik vabad, puhtad ja mõjutamatud, kuid see ei tähenda, et me need kaunid võrsed peaksime ära rikkuma. On ka super edulugusid, kus on üks või teine end täiskasvanueas raskustest välja rabelenud, ise sellest tasandilt end teadlikult välja aidanud. Kuid milleks asja vägisi raskemaks teha? Minu tutvusringkonnas asub kaks pädevat eripedagoogi, kes räägivad äravahetamiseni sarnaseid lugusid, mismoodi mitmed lasteaialapsed imiteerivad tapmismänge ning ähvardavad jõhkrate vulgaarsete sõnadega mängukaaslaseid. „Nutitelefon ja TV“, näitavad kohe paljud sõrmega süüdistades. Aga kes annab neile selle telefoni ja kes paneb nad TV ette istuma? Võib-olla on need lapsed tõugatud varajases eas vanemate poolt töiste kohustuste tõttu eemale? Riigis, kus on luksus olla lapse kõrval kodus kuni 3.aastani. Ja seda ainukese riigina kogu maailmas, kus on seaduslikult niiviisi sätestatud. Meid kadestavad hiinlased, kes peavad naasma tööle 1-kuuse imiku kõrvalt või ameeriklased, kes peavad andma oma 3-4 kuuse lapse võõrale hoida, et ise tööle naasta, sest emapalka neil ei eksisteeri. Muidugi on võimalused pereti erinevad, kuid kes tahab, see ka väga saab – teha tööd ja/või pühenduda ka lapse teadlikule arendamisele. Või teha vastavad valikud.

Kohtasin kord ühe talupoe tervitustekstis loosungit: „Tegeleme mahepõllundusega, sest soovime oma lastega võimalikult kaua kodus olla“. Selline kutsung ja otsekohesus rabas mind kogu oma ausas ja siiras olemuses. Miks mitte võtta nii kaunis unistus ja anda endast parim, et luua turvaline ja armastav suhe oma lastega nii kaua, kuni nendega külg-külje kõrval saab olla. Sest ülejäänud 70-80 eluaastat peavad nad nagunii üksi hakkama saama!
„Aga last ei saa kasvatada vati sees elama. Karm reaalsus – see on päris elu, seda ei saa eirata!“, ütleb kohe mõni vahele. Mina ütlen: “Tõesti, see on elu. Elu on igaühe enda uskumustest tõlgendatav. Elu on see, kui Indias on tänaval saatuse hoolde hüljatud lapsed vanuses 0 – 18. Elu on ka see, kui kodus võtab ema oma lapse kätele ja ütleb, et ükskõik, mis ka poleks – ta armastab teda raskustes sama palju ka siis, kui armastas teda nunnutades ja kallistades imikueas.“ See, kuidas me kujundame elu endale ja oma lastele, on meie endi valida ja teha. Lapsevanematel lasub esmane suur vastutus tulevikuühiskonna kujundamisel ning nad mäletavad väga hästi, kuidas üks või teine lapsevanem raskustest välja rabeles – mudasena, kuid edukalt. Kui iga väiksema vea eest last karistada või hurjutada, siis pole imestada, et ta ei julge katsetada ega proovida ka koolieas, sest eksimise hirmus jääb realiseerimata tema täielik potentsiaal. Kui pidevalt lapse arvamust eirata ja ta kõne maha suruda, arvates, et „ta on lihtsalt väike ja ei tea ju kuidas asjad käivad“, siis pole imestada, kui toodame siia maailma veel ühe etturi, kes ei suuda enda eest seista, ei julge avaldada oma arvamust koolis, tööl ega usalda end avada rasketes muremomentides ka oma vanematele või lähedastele. Iga vanem võiks püüda kuulata ja mõista oma last, olgu ta 2-aastane või 20-aastane ning aktsepteerida teda võrdväärse iseseisva isikuna. Minu jaoks meenub mälestus mu oma lapsepõlvest, kui igal võimalikul viisil üritasid täiskasvanud selgeks teha, et laps räägib siis, kui kana pissib, kuigi mina ja mu eakaaslased saime oma väikese vanuse kohta väga hästi aru kõigest, millest täiskasvanud laua taga pajatasid. Vaid nad ise arvasid endamisi, et „Ah, nad nagunii ei mõista. Nad on ju alles lapsed“.

Miks on tähtis lapsevanemana enda mõtteid, sõnu ja tegusid kontrollida? Sest lapsed lausa salvestavad kõike nähtud ja õpitut ülimalt kerge vaevaga nii, nagu arvutis kopeeritakse infot hiireklõpsuga kõvakettale. Väikelapsed viibivad veel kuni viienda, teatud andmetel lausa seitsmenda/kaheksanda eluaastani teeta-sageduses. See tähendab, et nende ajulained võnguvad teetasageduse vahemikus, mis on täiskasvanutele tuntud kui lõdvestunud mediteerimise, hüpnoosi , programeerimise seisund, kus inimene võtab infot vastu sügavamal tasandil ja raku tasandil, kui tavateadvusel olles (beeta-sagedus). Inimese teetasagedus on tuntud ka kui loomise seisundina, sest on täheldatud, et loomingulised inimesed lülitavad oma ajuvõnked intuitiivselt oma tegevuse käigus aeglasematele võngetele ümber. Ja mida teevad lapsed enim? Loovad – läbi mängude, leiutamiste, fantaseerimiste… Lapsed on loomingulised väikesed Loojad. Minu, kui vanema kohustus on säästa last võimalikult kaua sellest, mis lõhub tema loomingulisust. Miks saavad osad väikelapsed kiiresti täiskasvanuks, kes kasvavad üles joodikust või vägivaldes perekonnas? Sest nad viibivad vähem eluaastaid teeta-sageduses ehk loomesageduses, tulles keskkonna mõjude tõttu kiiresti tavateadvuse juurde – sinna beeta-sagedusse, mis on tuntud töötaval ja stressis täiskasvanul igapäevaselt. Tavateadvuses, mõistusetasandil olles juhindutakse ellujäämisinstinktist ja tegutsetakse hirmu ajendil, mistõttu jäetakse tagaplaanile kogu mängulisus ja rõõm, lust ja fantaasia. Selles on väga lihtne veenduda, kui vaadata pilti mõnest 3-aastasest vanemateta jäänud lapsest sõjalise seisukorraga riigist. Lapse silmad peegeldavad raskuseid ning võitlust, mitte muretut vabadust lastehoiu turvalises mänguhoovis – tema seisund on keskkonna toimel muutunud.

Kui Sind on õnnistatud lastega, siis lasub Sul suur vastutus oma sõnadel ning tegudel – Sul on tähtis roll, mis on kõige ülim ja tähtsam kõikide teiste rollide kõrvalt – Lapsevanem. On hea võte jälgida iga päev, mis signaale me laste ees välja saadame – mida ütleme ise, kuidas reageerime teise öeldule, loetule või nähtule ning mis viisil sellele järgnevalt ka käitume. Olgem ausad – meil kõigil on lihtne olla positiivne ja käituda-naeratada meeldivalt, kui lapsed käituvad ootuspäraselt, elu on hea, raha on palju, toitu jagub, tuju on hea, muresid pole. Aga tõeline väljakutse – see seisneb selles, kuidas olla rõõmus, tänumeelne ja õnnelik ka siis, kui on vaja ületada tõkked ning näha läbi ebameeldivustest! Küsi endalt – kuidas käitud Sina raskustes? Kuidas reageerid Sina öeldule, halvale või heale? Tsiteerides ühte toredat Internetis levivat mõttetera: „Selle asemel, et osta oma lapsele kõiki neid asju, mida Sinule ei suudetud osta, õpetada talle seda, mida sinule ei õpetatud“. Läbikogemine ja valikute tegemine jääb nende enda valida!

Lähen nüüd ja võtan uue märkmiku ning panen sellele pealekirjaks „Suguvõsa raamat. Raamat minu lastele“. Kirjutan sinna need tõed ja väärtused, mida ei õpetata koolis ning mida ei osanud õpetada mulle mu oma vanemad, kuid mille olen ise omal nahal teada-tunda saanud ja mis väärib väljaütlemist. Omad kogemused, järeldused ja eksimused. Ning pärandan siis oma lastele, kui nad juba ise küpsemas eas on ja selliseid asju tähelepanuga mõtestavad. Las täiendavad ja pärandavad edasi. Las nad siis ise otsustavad, kas võtavad kuulda või väldivad neid rehasid ja ämbreid, kuhu juba mina otsa astusin, säästes mõne vea vältimisega kallist Elu Aega, panustades see mõnele muule kogemusele. Mina olen vähemalt selle neile omaltpoolt edasi andnud!

Meie armsate võrsete nimel – püüame igast eelnevast põlvkonnast targemad olla . Seda ju nimetataksegi evolutsiooniks, eks!

Instead of.jpg

Foto: Sun-gazing.com